Värske kartul ja sigakotletid

Viimase paari päeva jooksul pole keegi kordagi küsinud, kuidas ma ikka veel elus olen.
Aga see, et ma pole toidust bloginud, ei tähenda automaatselt minu näljasurma. 

Tõde, miks ma ei postitanud on muidugi palju proosalisem. Vahepeal polnud mul lihtsalt midagi öelda, sest menüüs olid põhiliselt "leiud" ja "lahendused". Sõin jääke. Keetsin pelmeene, millele lisasin nii äädikat kui hapukoort. Ja kurki.
Siis oli aeg, mil mu menüüd kaunistasid -50% Selveri salatid ja -50% Maxima kananagitsad. 

Aga eks inimkehal on oma piirid. Mingi hetk hakkas sisemine hääl sõna võtma: "Kle, äkki teeks midagi päris toitu ka?"

Ja nii ma täna tegin. 

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal eimidagi, tass Earl Grey teed
• Õhtul kotletid kartuli ja kodujuustuga

Ajakulu ca 40 min

• värske kartul 1.05 (0.99kg Maxima, Egiptus)
• till 0.4 (varred lendasid kartulipotti maitseks)
• Rakvere taine seahakkliha 600g 3.12 (Selver, 2x300g pakk -30%, täishind 2.79 pakk)
• või 0.05
• muna 0.12 (COOP Säästumunad 1.19 karp, 10 tk)
• sai, 3 viilu 0.1 (Perenaise Sai 320g 0.95 ja sealt -50%)
• piim 0.08 (0.59L) ... saia leotamiseks
• majonees 0.3 (Provanaal Lemmik, 300g tops 1.69 Selveris)
• kodujuust 0.75 (Alma, klassikaline 200g 1.32 Selveris)
• sool, pipar, toiduõli, maitseained (Santa Maria Persillade) 0.4

Kokku nii 6.5 € ja ma söön seda ka homme. 

... hiljem banaan ja paar juustusaia, sest saiajäägiga peab tegelema. 1.2

Päev kokku nii 5,5 kandis. 

Kotlettide osas seda, et mu peamine eesmärk on mahlased kotletid, mis ei ole kuivad ka homme, sest kui juba kotlette teha, siis ikka rohkem!. Seega ma kasutan "liiga vähe muna" ja "liiga palju piimatooteid". 

Muna teeb kotleti kõvaks. Saia leotan vähese piimaga. Kui taigen on paks, nagu tailiha puhul kipub olema, viskan majoneesi hulka.
Mingit jahu või paneeringut ei kasuta kunagi, sest paneeringud (või ka kotleti sees riivaia kasutamine) võtab enam e tõmbab sisse rohkem õli. Ja päris pruuniks ka kotlette ei prae, sest need, eriti  kaussi virnastades järelküpsevad edasi, mis jällegi mingil määral kuivatab. 

... need Egiptuse värsked kartulid on päris lahjad, st vesised, aga no esimese "värske kartul võiga!" emotsiooni ajab ju ära. 
Müügil on lisaks Maximale ka Coopis. 

Blogimine: vanurite päevikud

 
... kes kirjutas viimase blogipostituse ja millal ta suri?

Veidi vara veel küsida, aga...

Tolmune ja miskipärast pisut rasvane läpaka klaviatuur laual. Just käisin kõrvatikuga klahvivahed läbi. Väkk.
Paberid ja pastakas arvuti kõrval.

Blogimine, sõbrad, on suremas. 10+ aastat tagasi - mäletate, onju? Meid oli palju. 

Aastake tagasi oli siin poll praeguste lugejate vanuse kohta. Vastanud osaliselt ka blogivad. See ongi gerontide pärusmaa. Isegi polli ei olnud selleks teadmiseks ju tegelikult vaja.   

Mõni vana kirjahunt ripub ikka veel blogide sõnaniite kududes nagu käsitööseltsis viimaseid sokipaare kuduv proua Salme. Väga tore. Päriselt.

Aga kuhu on kadunud uued, noored, uljad kirjatõprad?
Kus on alla 20-aastased tulevikutähed, kes peaksid meid oma nutikate mõttevöönditega vallutama?

Ahjaa.
Nad on instas, tokis, tuubis ja jumal teab kus veel, vorpides kolme sekundi pikkuseid videosid, kus vaheldumisi tantsitakse, süüakse ühes juustuga mikrosse virutatud tšilliseid Cheetoseid ja jagatakse elumuutvaid tõdesid: "Joo vett! Maga rohkem, aga ärka juba kell 4. Ole sina ise!“ 

Jep, ma olen kogu elu valesti elanud!

Ja nii ma küsin teilt, kes te veel siin olete, säilitades lootust nagu katkine ja katmata roosipõõsas novembris:

• Mitu alla 20-aastast blogijat te teate?
• Mitu alla 30-aastast blogijat te teate?
• Mitu alla 40-aastast blogijat te teate?
• Mitu alla 50-aastast blogijat te teate?

Ja kui te suudate nimetada alla 40-aastase blogija - kas ta on ikka tegelikult veel blogija või on ta lihtsalt Instagrami ja muude platvormide caption'i venitaja, kes ühtlasi on migreerunud blogima mõnele moodsale ja sageli tasulisele platvormile (või oma blogi tasuliseks teinud)?

Varsti jääb blogindusest vaid TikToki lööklausetest koosnev tuhk.

Samas ei ole ma eriti kurb, et vihikute kaane vahelt kuivatuspaberid kadusid, ühes sellega, mille pärast need sinna juba vabrikus pisteti. Kettaga lauatelefone samuti ei igatse.
Piiparid. Telegramid. Paberkaarid autodes. Telefoniraamatud. Telefoniputkad (oot, mingi lühinumbriga sai isegi kellaaega küsida...).

Noh, jah, nii lihtsalt on.
Nagu meiegi veel oleme. 

Näe, seekord homme ikka tuli

 

Elan nagu homset poleks. 

Alates 21.02 kuni eilne päev:

Kadrioru laternamatk, koos hea seltskonnaga kuhu kuulus üks lapselaps. Hariv, lõbus, midagi hingele.

Tallinn-Helsinki- xxx-Helsinki-Tallinn, perereis. 

Tallinn - Helsinki - Stockholm - Helsinki - Stockholm - Helsinki - Tallinn, puhkusesetripp W-ga. Lõbus, avastuslik, argipäevast välja lülitav.

Peetri kultuurimaja, Ardu Mõisateatri etendus Lutsu följetonide põhjal. Tore, meeldis, sest üllatavalt palju mehi harrastusteatris, ohoh! (Khm, aga omakandimutid on lõbusamad, khm...)

Draamateater, "Cafè Théâtral" (miks selline nimekuju?) - püha müristus kui hea see oli! Minek oli täiesti spontaanne, põhimõtteliselt "kuule, näe, seal on kaks piletit üle, lähme!", ja see oli absoluutne lotovõit. Suurim üllatus? Niinemets oskab tantsida ja lavastuses, kus tal pole sõnalist rolli on ta võluv ja viis (ei, vist ikka kuus?) lõõtsatõmbajat üllatusena korraga laval ja Kiviräha tekst ja laulud ja ...ühesõnaga kõik. 

Mu tantsukaart on augustini täis, aga kõigi selliste asjade puhul kehtib kuldne reegel: alati on ruumi ühe õlle jaoks. Õlleks võib olla juhuslik teatriskäik, pisike reis kasvõi küla teise otsa, päikesepaisteline ilm....

Läänemere tripp VI

by W

Olime siiralt õnnelikud, et pole sajajalgsed. Jube palju jalgu oleks pesta ja me olime jälle kuidagi väsinud. Seega, paari minutiga valmis ja külili! Telekas käima.

Vahepeal käisime Helsingile lehvitamas, meres oli jääsupp, siis tegelesime kajutis edasi kahtlaste asjadega. Võistlusega, mille võitis Maakas, kes ütles, et ta kaotas küüne ja siis asus seda otsima. Mina lootsin, et ta rohkem ei lagune ning asusin heietama surnukeha läbi mitme riigi kodumaale viimise keerukuse üle.

Siis tormasime bingoõhtule. Elevil Maakas vehkis oma pangakaardiga ega tahtnud aru saada mitmes keeles selgitusest, miks talle pileteid ei müüdud. 

Müüja: "No, this is for kids!"
Maakas: "Ma tahan piletit!"
"See on lastele?!"

Lõpuks taipas Maakas enda ümber ringi vaadata ning hakkas irvitama. Saalitäis pisikesi inimesi, nii et jah, see oli tõesti lastebingo. 

Laeva infotahvlil on meelelahutuse ajad nii Rootsi kui Soome aja järele ning me olime tegelikult pidevalt segaduses, eriti, et telefonide kellad end merel pidevalt ühest ajast teise kruttisid. 

Hiilisime vaikselt minema. Tuppa tagasi. Selle ajaga olime aga maha maganud deidisaate lõpu. Kes võitis? Kes kaotas? Kas armastus sai teoks? Ei tea. Ei saagi teada.

Lohutasime end lõhepallide, hambaloputustopsidesse hakitud tomati-kurgi salati ja roosa veiniga. Mud House (Marlborough) Rosé. Valget ei leidnud me laeva poest (üles). 

Ja siis võtsime uue bingokatse ette. Seekord pääsesime läbi. Saime piletid. Mängisime. Midagi ei võitnud. Me olime sellega juba harjunud. Täisbingot ei võitnud üldse keegi. 

Maakas ohkas dramaatiliselt, leidis, et meil ei ole enam midagi kaotada ja võime jälle ka karaokele minna. Sealne olustik oleks aga ka vana viikingi kaineks teinud, nii et isegi Lapin Kulta ei suutnud olukorda siluda. 

Leidsin, et mul on olulisematki teha kui seda märtsikasside kisakoori kuulata ning läksime ära kajutisse. Asusin seal oma lahtumatu kinnisidee ehk kalasupi otsimisega tegelema. Enam ei kannatanud ühe tulise ja tummise kalasupita edasi elada. 

Algas detektiivitöö Stockholmi kalapuhvetite osas. Google, TripAdvisor, ChatGPT – kõik käiku!
Otsisin, tuhnisin, lugesin, võrdlesin, linkisin Maakale. 
Lõpuks – Kajsas Fisk Heinaturul. TripAdvisori enam kui tuhande arvustuse põhjal oli just seal THE kalasupp. Rootsi parim (arvasid kohalikud), maailma parim (arvasid filipiinod, sakslased ja kanadalased), võimalik, et ka universumi parim, aga ükski marslane ei olnud kommentaari jätnud. 

Oli, mida oodata! Nii et võiski rahulikult magama minna. Et homne saabuks kiiremini ja me nina all auraks lõpuks see kalasupp. 

Neljapäev 27. veebruar 2025. Stockholm

Hommik algas pudru ja kohvi lainel, kus sai lukku pandud, et pudru seedimise aja sisustame tehnikamuuseumiga, ning et täna võib-olla tasub ühistranspordi päevapilet (180SEK, 16.4€) end isegi päriselt ära. 

Kaardilugejaks oli endiselt Maakas. Kes hakkas kohe jälle avastama kaardil olematut otseteed bussipeatusesse. 

"Siit vist ei saa, me ei ole alpinistid ega hakka mööda kaljuseina üles ronima," torisesin näpuga seal kusagil kõrgemal paistvat bussipeatust näidates. Nii et jälle ringiga. 

Kesklinnas jõudsime järgmise kriisini, mille lahendamiseks püüdsin Maakale selgitada, kuidas ta aru saab, kuhu suunda bussiga sõita ehk kummale poole teed end ootele sättida. Ta paistis mõistvat. 

Ja nii me istusime bussi number 69 peale. Või noh, ei istunud me kusagile, sest seal oli mitme lasteaia ja klassi jagu jõnglasi ühes õpetajate, kasvatajate ja mõne lapsevanemaga. Me pigistasime end kuidagi sisse ja solidaarselt muude inimestega asusime end tundma kui kebabivardasse küpsema surutud lihatükid.

Muuseumipargi peatus

Uksed avanesid ja kogu see kebabikomplekt, kõik jõnglased, õpetajad, kasvatajad ja ilmselt ka paar äraeksinud vanaema voolasid tänavale kui Belgia lehmakasvatajate protestipiim. 

Mina juba teadsin. Nad lähevad kõik tehnikamuuseumisse. Kuhu mujale need pisikesed purustajad võiksid minna? Naiivne Maakas lootis, et äkki nad jagunevad ära, sest on ju veel politseimuuseum, etnograafiamuuseum ja mingi kolmas koht ka, mida me isegi ei viitsinud välja selgitada. Aga loomulikult seda ei juhtunud. Nad kõik läksid tehnikamuuseumisse. Ju siiis mitte ükski põngerjas ei arvanud, et ta tahab teada, kuidas viikingiaegses Rootsis kartulit kasvatati või mida Rootsi politsei arvab liiklusrikkumistest.

Ma juba peaaegu kaalusin, et ütlen: „Kuule, Maakas, tead mis, lähme hoopis etnograafiamuuseumisse. Seal on rahulik. Seal on ainult need paar pensionäri, kes bussist välja vupsasid. Võib-olla räägime nendega kudumisest.“

Aga ei. Pidasin Maaka kinni ja teatasin, et me ei lähe üldse kusagile, vaid suitsetame siin tänavanurgal, kuni see kari oma pileteid ostab ja pissil käib, sest on pea võimatu ette kujutada, millised järjekorrad igasugu sabades ühes nende jopede ja kombede koorimisega tekivad. 

Lõpuks hiilisime ikka tehnikamuuseumisse. Pilet 170SEK (15.5€).

Ja no mõned ruumid ja atraktsioonid olidki puhas põrgulärm. Kõikvõimalikud nuppudele taguvad või klotse loopivad lapsed, kilkavad klassikaaslased ja need eriti hirmsad kohad, kus sai midagi karjuda ja ekraanile ilmus heli lainekujuline analüüs.

Isegi Maakas sai aru, et siit midagi head ei tule ja me põgenesime "igavamatesse" tubadesse. Kus ei olnud ühtegi hüsteerilist klassiekskursiooni, ainult mõni üksik väsinud lapsevanem, kes oli saanud maha istuda ja mõtles, kuidas ellu jääda.

Mulle meeldis sidetehnikasaal, kus sai jalutada ilma kartuseta, et mõni viieaastane põlvele maanduks. Seal oli ehedalt näha, kuidas me praegu tehnoloogiakiirendis elame. No need vanaaegsed telefonid, morseaparaadid, trükimasinad, esimesed arvutid ja mobiilid. Algul ei saanud vedama ja pidama pole me siiani saanud. Iga aastakümme kiirenes ja varsti tuli hulk asju, mida meist enamus on kasutanud, aga enam isegi aktiivselt ei mäleta. Kassetipleieritest ja flopiketastest MP3 mängijate ja Nokia 5110 värviliste vahetatavate paneelideni. 

Tuumasaal ja Homer Simpsoni töökoha avastamine oli ka päris äge. 

Maakas aga vaimustus inimanatoomiast ja kõikvõimalikest inimese varuosadest, klaassilmadest ja puujalgadest südamestimulaatorini. 

Ellu jäime. Aga saime ka teada, miks TripAdvisoris seda laste muuseumiks kutsutakse. Pärast tehnikamuuseumi lastemüriaadist pääsemist toppisime end taas 69. bussi, kus saime isegi istuda ja vurasime kesklinna tagasi.

Päeva kulminatsioon - Kajsas Fisk 

Otsimine algas nagu ikka, Maps Maaka käes, ja lootus hinges. Leidsime koha taas maa alt.

Mitte niimoodi "maa alt", nagu et varjatud illegaalne valgeid pulbreid müüv söögikoht, kuhu sisse lastakse ainult parooli teades, vaid päriselt maa alt, kusagilt turuhoone ja toidutänava hübriidi seest. 

Terve see maja oli kergelt hullumeelne, igas nurgas, sööklas ja letis hõrgutised! Juust, liha, kala, merannid, singid, igasugu loomsed ja kalased tooted. Kõik ilusti presenteeritud. Tuli vaeva näha, et mitte lasta end eksiteele viia. Me ei kavatsenud enne püha kalasupikohta murduda. 

Ja me leidsime oma meka. See oli rahvast täis. Ka kohalikke. Mis on kvaliteedimärk. 

Hiiglaslik kausitäis (enam kui 0.5l) suppi 140.- SEK (12.7€), millega kaasnes piiramatus koguses lisatasuta saia, leiba, võid, salatit ja vett. Päris hea diil Stocki kohta. 

Supp oli paks. Ürdine ja tomatine puljong, üsna vürtsikas, aga see ei olnud tšilli, mida ma hästi tunnen. Jalopeno ka mitte. Sees olid suured ühegi luuta valge kala (tursa?) tükid, lisaks ohtralt krevette ja peotäis kooritud rannakarpe. Kõige peal küüslaugune eee... majonees. Aioli äkki. 

Nagu… kuidas ma siiani ilma selle supita elanud olin? Me istusime seal, luristasime oma monumentaalseid kalasuppe, parkisime saia kõrvale ja mõmisesime nagu oma kaladoosi kätte saanud õndsad merilõvid.

Kõik need inimesed, kes arvasid, et see supp on maailma parim, olid vähemalt sama arukad kui meie. Kausi tühjenedes tõin ma omale ka seda tasuta salatit ja kallasin taldrikust supikaussi, segades viimased puljongiriismed rohelisse ning see oli finaaliks perfektne gemüüse. Maakas oli selleks gurmeehäkiks end juba liiga oimetuks söönud. 

Ägisedes vedasime end maa peale tagasi, hingasime sisse Stockholmi mere- ja pisut CO2 hõngulist õhku ja patseerisime lilleturule, kus meie tempot võib kirjeldada kui kalasupist rängalt räsitud turistide laiska loivamist. Ilusad lilled, ilusad turuletid, ilus Stockholm. Elu ise oli peaaegu et ilus. 

Kuni.
Kaardilugeja Maakas oli ära unustanud, kuidas aru saada, millise suuna bussi peale istuda. Ja ma olin talle seda kahel päeval täitsa rahulikult seletanud. Aga nüüd vaatas ta Mapsi nagu võõrkeelset trigonomeetriaõpikut ja teatas, et teab, et see on tal nina ees, aga ta täpselt ei mäleta. 

Selgitasin uuesti, ise ninast kuuma auru välja ajades.
Maakas hakkas kergelt ärrituma ja porises: "Mul on krdi hea meel, et me koos ei tööta, sa võid vahel päris õudne olla." 

Enne tüli eskaleerumist jõudsime õnneks kohaliku pagariärini ning olles sellest juba veidi möödas, viisin teema praktilisema laineni. Et Rootsist ei ole ilmselt legaalne lahkuda lihapallide ja kaneelisaiadeta. Esimesi olime juba manustanud, aga teiste osas tagurdasime mõnikümmend meetrit ning Maakas soetas 4 kaneelisaiakest. 

Õige suuna bussi peale jõudsime ka, ühes minu tänitamise ja õpetamise saatel, ja olime peagi tagasi oma punases paadis. Viimaseks ööks. 

Head aega, Stockholm. Me tuleme veel. 

Viis senti nende eest, kes ootavad oma hõbeseekleid

 Eemaldage lapsed ja süütud neitsid ekraanide eest, ma natuke ropendan, palun.

Maailm on hoogsalt persekursil ja meie teha on vähe. 

See polegi väga hirmus, kuigi tõenäosus, et kahe suurriigi valitsejateks on korraga sattunud võimuhullud valetajad on siiani olnud minu fantaasiates üsna väike. 

Ajalugu, tõsi küll, tõestab vastupidist, meenutagem või eelmist suurt sõda.  Või kuueteistkümnenda sajandi Inglismaa ja Prantsusmaa vahelisi konflikte, mis tänapäeva mõõtkavas olid siiski kökimöki.

Äh.

Enne eelmist maailmasõda elati nii nagu homset ei tuleks,  päris eluterve suhtumine mu meelest tegelikult.

Pärast on maailm teine. Kui üldse on aega "pärast".

Olgu, see selleks.

Mul on kaks kolleegi, abielupaar, venelased. Normaalsed inimesed, kes räägivad head Eesti keelt ja nendega suhtlemine on olnud normaalne. 

On olnud.

Kui sõda algas nägime korraks koore alla.

"Ammu oli aeg hohollid paika panna, liiga ülbeks olid läinud. Te veel näete, et vanad head ajad tulevad tagasi, Putin on lõppude lõpuks ilus mees ja nii tark! Vanasti oli elu nii hea, need ajad tulevad tagasi!"

Ma ei tea, mis naisel katuse pealt lõi, aga see oli õudne. 

Nad ei ole need inimesed kes hakkavad arreteerima ja tapma, ma vähemalt loodan nii, aga isegi selles ei saa kindel olla. Nende lapsed on eestlased - nii ju nimetatakse inimesi, kes elavad Eesti keeleruumis, on käinud Eesti koolis, kelle töökeskkond on eestikeelne.

Välja arvatud eesti koolis käimine on ka nende vanematega sama lugu. 

No ja tavaelus suhtleme me normaalselt, olmest ja ilmast räägime, moodi arvustame, autodest kõneleme.

Aga, aga, aga kui tuuled pöörduvad, siis on nad meile "nemad" nagu meie oleme neile "nemad". Milline rõõm meenutada toredaid jutuajamisi toiduretseptide üle kui nad näpuga näidates meid sorteerima hakkavad. Või, olgu, ei näita näpuga, aga pilgu keeravad kindlasti ära kui mustad rongad jälle majade vahet sõeluvad. Neil on kui mitte heameel, siis südamest ükskõik.

Ära karda vaenlasi, halvimal juhul võivad nad sind tappa, ära karda sõpru, halvimal juhul võivad nad sind reeta.
Karda ükskõikseid, ainult nende vaikival nõusolekul saab teoks kogu ülekohus, kurjus ja halb siin maailmas.

Heldus kui kohane tsitaat.

Ühepajatoit

by W

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal kruus apelsinimahla, riskides allergiliste tagajärgedega 2 (Pure, 4.99l)
• Vahele külm Earl Grey
• Õhtul ühepajatoit ja rabarberikook + ciabatta, piim (süsivesikupäev...)

Ajakulu ca 1,5h, millest 1h ei teinud aktiivselt midagi. 

• Kondita seapraad 1.2 kg 2.40 (Maxima viimne päev kampaaniajääkide lõpule, kg hind 1.99)
• Porgand 0.4 (0.59 kg)
• Kartul 0.45 (0.39kg)
• Kaalikas 1.79 (1.99 kg- Selver, kaalika päritolumaa Suurbritannia)
• Värske till 0.15 (30g tuutu 0.89 Maximas)
• Sool, pipar, toiduõli 0.2

Kokku nii 7.8 (koos mahla, tee ja kohviga),  millest ühepajatoitu (5.4) ma söön ka homme.

... veel rabarberikook 500g 2.05 (Selver, -50%), jääb ka homseks, banaan, pool ciabattat, tass piima ... kokku 2.4

Päev kokku nii 5.5 kandis.

Läänemere tripp V

by W

Helsingi botaanikaaed

Pärast Kiasma külastust olin kergelt traumeeritud, aga hingetõmbeaega ei antud, kohe tuli katsumus jõuda botaanikaaeda.

Kaardilugeja Maakas murdus seal samas Kiasma ukse ees, mõeldes "ma ei jaksa seda enam teha," ja pöördus esimese ettejuhtunud kohaliku poole. 

Primaat ütles talle täpselt sama asja, mida Google Maps juba viis minutit korrutanud oli .“Ümber rongijaama tuleb minna”. Maakale see muidugi ei sobinud. "Ma arvan, et saab läbi jaama lõigata," otsustas ta, tormas ees minema ja mina kõmpisin talle järele, arvates, et see lõpeb halvasti. Ja lõppeski.

Rööpad ja tarad ütlesid meile selges universaalses keeles, et me pole siia teretulnud ning rongita me siit kusagile edasi ei saa.
Nii et me pidime ikka ümber minema, kohustuslikud lisasammud tegema, ja kaarti järgima.

Siinkohal ilmnes uus probleem – meie Google Mapsid juhatasid meid erinevalt.
"Ma usaldan sinu oma rohkem," otsustas stressis Maakas.
See oli vist viga. Sest mu telefon vedas meid otse Mudapargi teele – ehitusauk, lombid, piirdeaedade labürint.
Mu teksad ahmisid lompidest muda ja vett nagu kuivanud käsn. Olin poole säärani läbi ligunenud ja pahur.

"Nii, aitab," deklareerisin järjekordse "mine läbi pargi" käsu peale ja me hakkasime Google Mapsi ignoreerima. Kasvuhooned juba paistid, nii et me läksime mööda tavalist asfaltteed – asi, mida nad seal Helsingis on edukalt aastakümneid kasutanud– ja, üllatus-üllatus... jõudsime botaanikaaia väravani. 

Hingasin kergendatult. Siin roheoaasis ei pea vaeva nägema, et mõista, kas tegu on kunstiga või mitte. Kõik on ilus. 

Pärast Mudapargisurfi ja rikutud jalanõusid sisenesime lõpuks botaanikaaeda, ostsime piletid (12€ tk) ja asusime kasvuhoonetes patseerima. 

Ma olin võlutud. 

Eriti paelusid mind sukulendid ja katused, ma armastan neid. Kodus võid sa ka nad nädalateks unustada, nad ei vajagi tähelepanu, ei dramatiseeri, ei hakka surema - nad lihtsalt eksisteerivad edasi.

 

Samuti kohtasin mingeid eksootilisi õisi, mis nägid välja nagu linnud, ja see ajas mind kergelt segadusse, sest lilled ei tohiks välja näha nagu pealtkuulamisseadmetega papagoid.

Paradiisilinnulill

Ja siis… Astusime järgmisesse troopikamajja ja vastu lõi lõhn. Mitte meeldiv. Aga kohutavalt tuttav. Lapsepõlvest. Ma tardusin korraks, sest olin selle haisu ja tema spetsiifilisuse aastakümneteks unustanud. 

"Kuule, Maakas, mul lapsena oli kodus see kuradi taim, mis terve paviljoni haisu täis on ajanud, ma pean ta leidma!" kuulutasin šokeerituna ja hakkasin teda otsima, sest mõistatus vajas lahendamist.

Ma leidsin ta. See nuhtlus on olemas! Ja ma tean nüüd ta nime!

Maakas oli minu emotsionaalsest kriisist kergelt jahmunud, aga talle meeldis ka botaanikaaed. Võib-olla isegi rohkem kui Kiasma. Eriti imponeeris talle mingi basseinimaja, kus ta pildistas väsinud ja varjusurmas ulpivaid veetaimi.

Läbi akna nägime ka lumeroose, aga pikemat käiku raagus avamaal, rododendronite leidmiseks, me ette ei võtnud, sest olime juba piisavalt mudased. Eriti mina. 

... jälle sööks

Pärast botaanikaaeda tabas meid taas suur ja sügav probleem. Hommikune puder oli oma kalorivaru ammendanud ja jälle oli süüa vaja. 

Mul oli vaja midagi värsket ja midagi lihalist, sest laeva Gucci käekotid on küll ilusad, eriti lehtsalatiga garneerituna, aga ilmselt seedimatud.

Esimesena leidsime hästi peidetud maa-aluse K-Marketi, kus vee hind tekitas kõrgendatud vererõhku (3€ 0.5) ja Coca-Colagi maksis rohkem kui laeva peal, nii et me tagurdasime poest välja, muudesse hindadesse väga süvenemata. 

Suund Lidli poole. Ka see oli maa all. Aga nüüd olime juba maa-aluste poodide otsingus kogenud nagu mullamutid, neil seal Soomes on hää kraam pinna all. Puu- ja juurviljaga on lihtne- saad, mida näed. Võtsime taas kirsstomateid ja ühe kurgi. Aga liha ... Oeh... Lidlis tegin ma toiduvalikul põhjaliku teadusuuringu, mis Maaka aju kokku jooksutas. Tema oleks lihtsalt esimese paki viinereid korvi visanud.

Mina? Ei. Ma pean lugema. Koostisosi.
Iga neetud paki peale kirjutatud koostisosi. Olin kangekaelselt otsustanud, et ei lepi praegu vähema kui 75% lihasisaldusega. Ja kui keegi arvab, et see on lihtne ülesanne, eriti väljamaal ja tundmatute toodete ja keeltega, siis ... ma võin öelda, et kolmandiku piibli mahus teksti tuleb läbi hekseldada, et leida see üks ja õige pakike. Pärast poolfabrikaatide leti pahupidipööramist ma leidsin ka.Lõhepallid (-30% viimne päev) ja segahakkliha kotletid, mis rahuldasid mu ülbet maitset, mõlemad sisaldasid 80% liha/kala ega sisaldanud (loodetavasti) saepuru.

Aga kuna avalikus kohas kurki järada ja kotletti näpu vahelt süüa on ühiskondlik tabu, tuli leida koht, kus viisakalt kaloreid sisse ahmida. Kalasupipuhveti jahtimiseks jäi aega väheks, paat ootas, nii et maandusime Burger Kingis. Suur Whopperi eine 11.25€. Ei saa endiselt aru, miks hamburgereid saiaga rikutakse. 

Maakas, kes oli minu üleskeeratuna kala lainel, sõi esimest korda elus kalaburgerit. Öeldes, et võib ka teine kord tulla. 

Peale Burger Kingi mõnusat sööki, mille eesmärk oli vältida avalikku kurgijäramist, seisis ees järgmine missioon: leida tramm number 5 ja sõita sadamasse.

Hommikul tulime viiega, siia samasse, tagasi läheme ka viiega. Aga tramm 5 oli haihtunud nagu pohmellitabletid, mida meil kunagi olnudki ei ole. Kaardilugeja Maakas, kes juba tundis end niikuinii orienteerumisvõistluse viimase finišeerujana, pidi nüüd plaani B ellu viima ja meid hoopis tramm 4 peale navigeerima.

Jõudsime õigesse kohta. Ootasime. Saime peale. Ja tramm sõitis, sõitis, sõitis... omast arust oli meil veel 4 peatust sõita kui trammis mitmes keeles teatati, et Vikingu peale minejad võiks nüüd exiti teha. Tegime. Ja jälitasime kohvriga tädi, kes viiski meid õigesse kohta. 

Sadamas. Kotid kapist. Tuttav tunnel viis meid juba peaaegu koduseks muutunud laeva. Kajut oli teine, aga vaid paar ust eemal eelmisest ning ainus vahe oli veidi igavam seinapilt ja mitte nii lekkiv dušivoolik. Prügikast oli ka tühi. 

Kartuliga süldikauss

by W 

Ropp, väsitav ja pikk päev oli, esimene tahke söök kell 19 õhtul. 

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal eimidagi
• Õhtupoolikul pool klaasi apelsinimahla 1 (Pure, 4.99 liiter)
• Õhtul praekartul kodujuustu ja süldiga (9 komponenti)

Ajakulu ca 10 min. 

• Karni linnulihasült 170g 1.12 (Maxima -50% viimne päev)
• Kartul 0.15 (0.39kg), eile keedetud, praadisin üle
• Hapukoorega kodujuust 0.45 (330g -50% 0.99)
• Kurk 0.25 (3.49 kg)
• Värske till 0.15 (30g tuutu 0.89 Maximas)
• Mädarõigas 0.05
• Sool, pipar, toiduõli 0.2

Kokku nii 3.5

... pärast banaan ja ilmselt ka kiirnuudlid hapukoore ja kurgiga, kolm viinerit sisse tükeldatult, kokku tuleb nii 1.80 väärtuses. 

Ma söön ainult ja eranditult Thai Choice TomYum kiirnuudleid, Selveris püsisoodukaga 0.69 pakk

Päev kokku 5.3 kandis

Läänemere tripp IV

 
by W

Laeva tagasi jõudes otsustasime end veidi värskendada, sest terve päev vantsimist oli jätnud oma jälje. Eriti jalgadele. Jalanõude eemaldamine väikeses kajutis on potentsiaalne bioloogiline relv, nii et väike jalgade pesu ja sokkide vahetamine oli vältimatu.

Kui olime end ühiskonnakõlbulikuks tagasi loputanud, lesisime veidi, vaatasime telekat ja lõõgastusime. Kindlasti mingi joogi saatel, olenemata sellest, et mul ei õnnestu joodut meenutada. Vabalt võis ka sidrunivesi olla. 

Aga siis tuli lisaks merelainetele ka reaalsuslaine. Kui end laeva väljumise ajaks püsti ajasime, tabas meid karm tõde: kas tõesti vanadus? Jalad ja selg raporteerisid selgelt, et oleme oma päevased normsammud kaugelt ületanud. Siiski ei jäänud me voodisse vedelema, vaid suundusime laeva sadamast lahkumist vaatama. 

Lisaks oli meil täiesti kindel siht. Saksa riesling laeva poest, sest vein on vahel eluks vajalik. Mängukaarte Vikingil ei müüdud. Tallinkil müüakse. 

Poe ukse kõrvalt infoekraanilt uurisime ka õhtuks omale väärikat ajaviidet. 

Ja oh issand, valisime karaoke.

See osutus veaks. Raske veaks, mida ei pehmendanud isegi endiselt 5.90€ maksev Lapin Kulta (see tundus kõikides baarides ühe hinnaga olevat). Ma ei teadnud, millise riigi kultuuriminister selle helikunstile kuulutatud sõja eest vastutuse võtma ja tagasi astuma peaks.  

Aga siis, keset seda muusikalist katastroofi, avastasin ühe nokastanud soome tädi, kes imelikul kombel oskaski laulda. Ta esitas Beatlesi laulu ja see, võrreldes muude osalejatega, oli selline õnnistus, et ma lihtsalt tegin talle õlle välja. Ja tädi võttis selle kummaliselt hardunult vastu. "Keegi pole mulle peale laulmist jooki ostnud," sõnas ta nii tundeliselt, et ma tundsin, et olin midagi suurt korda saatnud ja mingigi õiglus on maailmas taastatud. 

Karaokeõhtu kui tervik jäi ikka kergelt traumeerivaks.

Peale karaoket, mis sundis meid talumise huvides liigselt õlut manustama, taandusime oma kajutisse, kus avasime teleka ja hakkasime kõiki maailma probleeme lahkama. Midagi olulist me ilmselt ära ei lahendanud, aga see ei seganud meid. 

Mingil hetkel tundsin, et vajan suitsuruumi õhkkonda, nii et kobisin sinna ja komistasin kohe Tuomase otsa. Too oli keeruline juhtum, sest ta ise ka ei teadnud, kas ta on rootslane või soomlane või kust tema pension täpselt tuleb. Üks oli kindel – ta sõitis selle laevaga oma Soome mökkisse, kus pidi olema lihtne ja kerge elu ilma igasugu inimesteta, odav pealegi. 

Ta arvas, et minul eestlasena on koguaeg odav elu, sest ta oli paarkümmend aastat tagasi Eestis käinud. Kui ma talle seletasin, et ei, enam ei ole see nii, nüüd käivad hoopis eestlased Soomes sinki, juustu ja pesukapsleid ostmas, ainult õlu on Soomes neetult kallis, siis vaatas ta mind nagu ma oleks rääkinud mingit ulmejuttu. Üritasin veel natuke tema maailmapilti avardada, aga see vana sokk keeldus uskumast. Nii et läksime lahkhelidega laiali. Tuomas leidis, et tüli on siiski vaja klaarida ja arvas, et selleks vaja vähemalt mu kajuti või telefoni numbrit. 

Suundusin tagasi koopasse ja rääkisin Maakale oma uutest tutvustest. Maakas oli nördinud, et ma tema peale ei mõelnudki ja Tuomast kaasa ei võtnud. 

Aga ma ütlesin, et võin tagasi minna, kikivarvule tõusta, tal hammastega peanahast kinni haarata ja ta kuhu tahes lohistada.

Maakas kiljatas: "Iuuuu, seda ma küll ei taha."

Ma jäin hetkeks mõtlema. Mida ta täpselt ei taha? Seda, et ma nii joogisena kikivarvule tõusen? Või Tuomase tõepoolet kaasa vean? Või seda, et ma pensionäre hammustan?

Ei saanudki aru, mis Maakale jälle ei sobinud. 

Läksime magama. 

Kolmapäev 25. veebruar 2025. Helsingi

Hommikul marssisime kohe tuttavasse pudrupuhvetisse, sest merel kehtib kuldreegel: kui on puder, siis seda süüakse. Seal ta jälle auraski, see suur pott kaerahelbeputru, kõrval maasikamoos ja võipakikesed, kõik kenasti nagu eelmiselgi hommikul. Kohv oli ka endiselt täiesti joodav. Stabiilsus on elus oluline. 

Sama oluline oli päevaplaan. 

Õigemini Maaka päevaplaan. "ME PEAME KIASMASSE MINEMA," on ta mulle korrutanud umbes sama kaua, kui mingid napakad maailmalõppu kuulutanud. Ja nii palju kordi mainitud asi hakkab lõpuks mõjutama ka kõige umbusklikumat ja kangekaelsemat inimest, ehk mind. Algne puhkuse sihtkoht Riia pühiti kaardilt ja Helsingi ühes Kiasmaga istus nüüd mu saatuses kui püha lehm.

Ma ei ole tüüp, kes annaks alla ilma võitluse ja kompromissideta. Kui Maakas ajab mind Kiasmasse, siis läheme ka sinna, kuhu mina tahan! Ma olen lihtne inimene. Kui valikus on muuseum või koht, kus elab midagi rohelist või karvast, siis mina valin zoo, botaanikaaia, akvaariumi, pargi või mis tahes koha, kus on vähemalt üks taim või tarakan.

Kõige loogilisem valik, Kiasmast jalutuskäigu kaugusel, tundus olevat botaanikaaed. Ma aimasin juba ette, et kunst mind sügavale eksistentsiaalsesse auku tõukab ja ma mingit lohutust vajan.

Aga enne, kui me selle suure kultuuri ja kurgirohu nautlemise retke ette võisime võtta, tuli kogu tavaar kajutist kokku kraapida ja Vikingu terminali hoiukappi visata.
Sest me ei olnud end ühe mannetu kruiisiga end narrima hakanud. Õhtuks tuli jälle paadis tagasi olla. Lihtsalt teises kajutis.

Oma eilse McD jäägi sõin ka ära, Maakas ei soovinud sellest poolt, vaid ütles, et see näeb välja jõle nagu oleks kodutu käest ära kistud. 

Maitse oli parem kui välimus ... kas te teate, et fööniga saab burgereid soojendada

Tramm number 5 ja Maakale sundmääratud GPS-i roll

Sadamast, kus võttis meid vastu endiselt hall ja jahe ilm, hüppasime tramm number 5 peale, sihiks Kiasma lähedus. 

Aga minevik, eriti eilne päev, oli mind õppetunniga kostitanud: mina enam kaardilugemist, liiklusohutust ja Maakale järelvalvet ÜHEAEGSELT ei tee. Ma ei ole multitaskingus hea.
Maakas lihtsalt tormab kuhugi suvalises suunas, ja statistiliselt vähemalt 80% ajast on see VALE suund. Kui ta lõpuks avastab, et ma ei jookse talle järgi, sest ma olen mingil tänavanurgal õiget suunda mõistatamas, tekib tal kerge paanikahoog, peale mida järgneb süüdistus nagu mina oleks kusagile kadunud. 

"Sina oled nüüd navigaator, kraabi oma Google Maps välja" kuulutasin ma resoluutselt. Ta pidi nüüd ise ütlema, kuhu me läheme. Maakale see muidugi ei meeldinud. Kohe üldse ei meeldinud, see paistis välja. Aga mida ta teha sai?

Ma vahepeal veidi vaatasin oma telefoni ka kui asi kahtlaseks läks ja lõppkokkuvõttes asi töötas. 

Kiasma

Astusime sisse, saime piletid kätte, joped ära antud ja ma tõotasin avatud meelega läheneda. 

Väljast on asi parem kui seest

Paraku juba esimese viie minutiga olid asjad selged. 

See pole päris muuseum. See on hüljatud kontorihoone, kuhu unustati suvalisi asju, eriti sodi maha, osaliselt laiali loobituna ning siis otsustati kogu see kaos kunsti nime all rahaks teha. 

Ruumi oli liiga palju. Terve saal ja paar televiisorit seinal? Ühes hingeldab keegi, teises on laama toidupoes ja topib pead krõpsupakkide vahele, kolmandas rüüstavad raisakotkad pulmalauda. Kus kunst on?

Läksime saalist saali, mina iga kord lootusega, et järgmisel korrusel või nurga taga on lõpuks see päris kunst – õlimaalid, graafika, fotod, skulptuurid, mingigi klassikaline meistriteos. Kasvõi üks kübaraga kaameli topis. 

Aga ei. Saalid said otsa ja mina olin segaduses ja solvunud.

"Miks sa seda minuga tegid?" küsisin Maakalt, kes pööritas silmi ja ütles, et esimesel korral käies oli see koht kuidagi parem olnud. 

Ainus kunst oli mitte just odava piletiraha, 18€, ära võtmine, see oli tõeline performance art.

Õnnetus

"Ema, isa...ma pean teile midagi üles tunnistama..." 

 Pfillosti vanemad teadsid, et varem või hiljem midagi sellist tuleb. Naabrite poju, näiteks, oli just kaks kuud tagasi samasuguse sissejuhatusega teatanud, et ta armastab päeval verd imemas käia, emanahkhiire nõbu oli oma vanematele pihtinud, et ta kavatseb hobusega, kelle kannast ta öösel verd imemas käis, abielluda. 

Viimasel ajal oli nahkhiirte asurkonda tabanud kummaliste ülestunnistuste laine. 

Pfillosti vanemad aimasid, et ei pääse nemadki, et aus olla, olid nad mõnel varasel hommikutunnil kui muremõtted unel tulla ei lubanud isegi harjutanud lauseid nagu 

 "Me armastame sind ikkagi!" 

 ja 

 "Sellest ei ole midagi, me juba teadsime!" 

 või 

 "Pole midagi, see on ainult faas!" 

 Seega tõmbasid Pfillosti vanemad sügavalt hinge ja tundsid end ettevalmistununa. 

"Isa, ema, veri ei ole enam minu toit. Ma lähen taimetoidu peale üle!" 

 "Me arm..." 

alustas ema, 

 "Pole midagi, see..." 

Oli isal lause valmis, 

 "Midaaaaaa???" 

 "Taimemahl? TAIMEMAHL? Sa ei häbista meid niimoodi! Kes sulle selliseid roppusi õpetas? Mida meie sugulased sellest arvavad?" 

 Pfillosti vanemad ei olnud selleks valmis. 

 "No ma ei mõtle küll päris taimemahla," ütles Pfillosti. 

Vanemad tundsid, kuidas kivi, mis nende poole lendas muutis äkitselt suunda, see oli hea tunne, 

"Ma mõtlesin rohkem nagu mannaputru ja piimasuppi," jätkas vampiirinooruk unistava häälega.

Vahepeal kõvasti kaalus juurde võtnud kivi tuli kaarega tagasi ja lajatas otse lagipähe. 

 "Manna...", ema hääl värises. 

 "Piima!", isa tiivad vajusid jõuetult rippu. 

 "Putru?"..."Suppi???" 

 Ennekuulmatu. 

Sõnulseletamatu õõv haaras Pfillosti vanemaid. Mitte keegi kogukonnast ei olnud veel piimatoitudest mõelnudki, rääkimata nende maitsmisest. See oli kõlvatu, nilbe ja lubamatu. Midagi sosistati piimaga seoses kärnkonnade kohta, kuid isegi nemad raiusid kindlalt, et pole olnud ega tule ka, laim ja kuulujutud. 

Ja nüüd siis selline õudus otse nende peres. 

 "Jah. Piimasupp. Võrratu maitse! Ja mannaputru proovisin ma just äsja hobusepidaja köögis, uskumatu elamus!" Pfillosti röhatas kergelt, ta ninast kerkis kaks kena kumerat beeži mulli. 

 "Mis see oli? Ninast, mis see oli, räägi, kallis poeg?", emanahkhiire häälest kostis meeleheide. 

 "Ema, see on mannapuder, imeline maitse. Tahad, toon sulle ka proovida?" 

 "Meie poeg. Minu poeg. Vampiir vampiiride perekonnast, kohalike hobuste hirm, üles kasvatatud parimate ratsude vere peal sööb mingit piimaga keedetud roppust!" 

 Pfillosti vanemate südamed pekslesid nii kõvasti, et naabrite poolt oli kosta üllatuspiiksatusi - "Keegi on radarile segaja peale pannud? Mis trummeldamine?" 

 "Ärge olge nii kitsarinnalised, kallid vanemad! Ise rääkisite kuidas meie esiesiesiesi...esiesivanemad esimest korda lehma nähes ehmatasid! Aga nüüd? Tavaline toit! Miks me ei või siis nüüd midagi muud proovida?" 

 Ei, sellest ei olnud abi. Seda enam, et poja ninast kerkis järjekordne mannamull. Sillerdav, suur, kleepuv. 

 "Ema, isa... ma armastan teid ikkagi..." 

 Õudne, millised ajad olid kätte jõudnud. Õudne. Pfillosti vanemad embasid teineteist tiibadega, ema tihkus nutta, isa hoidis tagasi hingepõhjast tulevaid ohkeid. Mis järgmiseks? Vee joomine otse jõest? Praetud liha ja pesade ehitamine? 

 Oo aegu, oo kombeid...