Lehed

kolmapäev, 21. veebruar 2018

Vanad naised



Vanadel naistel on karedad kannad
Riided on moetud ja naljad on maotud
Karvased sääred ja rippuvad rinnad
Viimased naerud on näonahka vaotud
Sõrmed on sõlmes ja kintsudel komud
Põlved on kanged  ja lokid on tolmust

 Vanadel prouadel on küüntest kübar
Astume läbi neist udustest kogudest
Meie ei märka neid,  meil on nii mugav
Tammume üle kui sõgedad hobused
Ega nad põikle, nad ammu  ei tunnegi
Aeglaselt liiguvad, kuid mitte õnneni

 Õnn on kõik kulunud elades lõputult
Südame pehmuses alles tilk sulatuld...






reede, 16. veebruar 2018

Lombakas asi, aga peab...



Olen vaene ja taevast ma sulle ei luba
päike minust jääb andmata, kuu olgu taevas
kinkimata jääb maja või lossist üks tuba
ilma järvedest jääd, laantest, saartest ja laevast

Tule parem, me jagame seda, mis saada
ahjusooja ja karedat poolvillast putru
kui kord lähed saad kalli ja pika pai kaasa
siis on südidust joosta taas pakaseuttu

Sina lehvitad rõõmsalt ja mina teen sama
mine, mine, sest elud meil eraldi teedel
kinkimata jäänd päike näib heledamana
külmaudugi hajub. Sa ju helistad reedel?





neljapäev, 15. veebruar 2018

Mõni tuba on alati pime



Kui palju kurbasid on koos, et rõõmsaks saada, siis on tuba täis suurt ja suitsuna tupruvat kurbust.
Kuidas saab sinna mahtuda veel rõõm?
Olen oma depresiivset meelelolu proovinud teadlikult kildhaaval lammutada, otsinud abi kõigepealt enda seest ja toetanud (kasutaks meelsamini sõna „püherdanud") teiste najal. On asju mis edasi aitavad ja on asju, mis mõjuvad nagu kõrile surutud vee alla vajutav kaigas. Vimase puhul on kõige kurvem see, et nii tehakse meelega. „Mul on halb, sina sure maha!" Hakkab siis endal parem või, tõesti...?
Ma proovin end ise kõrvupidi sellest soost välja tõmmata.
Mõnikord kuulan isegi teiste nõuandeid. Kuulmine ei tähenda kuulamist.
Mõni on hea.
Mõni on halvem.
Mõni on kohutavalt halb.

Kõige halvem on siiani olnud soovitus liituda ühe netikommuuniga, mis teoretiliselt ongi loodud haiget (saanud) vaimu toetama.
Ma olen täiesti kindel, et on palju inimesi, kes saavad seal oma muresid kurtes abi ja tuge, leiavad teekaaslasi ja jutusemusid. Mul on nende pärast siiralt hea meel.
Aga mu enese jaoks... see tuba on täis katkisi hingi, kurbasid, lööduid, segaduses vaimusid. Sinna sisenedes on tunne, nagu suruks end ruumi, mis on muret täis ja see mure on liiv, mis ei lase hingata, näha ega kuulda. Aeg-ajalt astub ette mõni hallis hames hall kogu ja poetab emotsioonitult enda ette oma mure. Keegi ei kuule, kõigil on silmad maas, pead oma värvitut tõsidust täis. Vahel tõstab siiski mõni toasolija pea ja viskab õhku midagi trööstivat kas siis konkreetselt kellelegi eraldi või lihtsalt niisama..ent neid trööste ei püüta kinni, veel enne, kui nad liueldes langedes puudutavad maad, on lohutuse roosa valgus kuhtunud määrdundhalliks.
Eks ma vaatan neid värve oma silmadega, need pole erapooletud. On kindlasti palju inimesi, kelle jaoks roosa jääb seal roosaks, muutub aina võimsamaks ja lõpetab vabaduse purpurikarva leegina. Nad otsivad õla, mille najal end püsti ajada ja leiavad selle. Nad oskavad teiste tumedatele sõnadele pihu alla panna ja need tuhast puhtaks puhudes ütlejale heledatena tagasi anda. Mingu neil elus hästi.

Kuid mulle mõjub see keskkond rusuvalt.
Eks ma siis eemaldun nii kuidas oskan.
Ei loe teiste muredest, ei võta neid endasse. Kapseldun, programmeerin end ühe kindla tegevuse jägijaks. Ei ela kaasa, ei mängi end teiste süngusest läbi. Omamoodi tekitab see tuba sõltuvust, ära minna sealt korralduslike omapärade tõttu ei saa ja midagi siiski kisub sinna piiluma. Enesepiinajalik haiglane mõnu.

 Kuidas saab oma masendust üldse vähendada jagades seda teistega, kes sama murega hädas?  Jagades saab alati sama asja tagasi. Annad tüki oma murest, saad pala teise meeleheitest.
Kas on õige soovitada kurval lohutust otsida kurbade seast?
Kas keegi on niimoodi saanud abi...sünge kurbade, leinameelne leinajate, pelglik argade seast?
Ma ei saa jätta sellist mõtteliistakat sellesse seltskonda, nii ebaõiglane ei tohi olla. „Näete, siin on mu tume meel, aidake kanda!" Las kukuvad, las murduvad, peaasi, et ma olen oma sule koormasse visanud. Ei tohi.

Las jääbki mõistujutuks. Kui keegi leiab hargneva otsa, siis küsikski: kas seltskond ühe jala ja ühe käega inimesi saavad üksteist toetada? Suur tomp, kelle käed on hõivatud enese kinnihoidmisega teise küljes ja jalad ei astu kuhugi...







esmaspäev, 12. veebruar 2018

Lugu.. ütleme, et kellast



Milde vaatas randmel olevat kella.
Tema jaoks oli see ese kell, lapsed kasutasid kinki üle andes küll peenemaid väljendeid. Pulsikell ja aktiivsusmonitor ja mis seal veel oli... äpid-päpid.
Käekellasid oli Mildel küll olnud. Slava, Molnija ja Vostok ja mis kõik veel. Kanda ta neid just eriti ei saanud, kodutööde ajal kippusid kellad pesu- ja nõudepesemise ajal ära uppuma, põllutööde käigus närisid hammasrattad mulda, lehmalüpsi ajal.. (selle mõtte jättis Milde mõtlemata), aga kui juhtus vaba hetk olema ja Milde sai tagaaias tiigi jõekaldal pisut ennast sisaliku kombel päikese käes laadida, võttis ta kella niikuinii randmelt maha. Nagu neid päevitusrante muidu vähe oli. Nii sai üks kell harakate saagiks ja paar tükki jäid äkilise äikesevihma kätte likku.
Nüüd siis laste kingitu. Omamoodi riistapuu, elektrooniline. Pilti näitas siis, kui Milde teist näpuga toksis. Lapsed kõnelesid, et kell pidada samme lugema ja südant kuulama ja mida kõike veel, aga Mildele nad neid trikke näidata ei jõudnud, kiireks kiskus. Mõni teine kord, lubasid lapsed.
Teine kord siis teine kord.
Milde vaatas kella veelkord. Päike oli kuum, lehmi ta enam ei pidanud, aiamaa olid lapsed ära rohinud. Teha ei olnud justkui eriti midagi ja miks mitte siis aias pisut päikest kummardada, nii oligi memm ennast juba aiatoolile lebaskile sättinud. Kuidagi ei viitsinud enam tõusta, niisama maha poetada kella jälle ei julgenud – mine neid harakaid tea ja äikesevihm, see tuleb kui tuleb. Ette pikalt ei kuuluta.
„Miki, tule siia!"
Miki kuulas sõna nagu alati. Perenaisega pidi hästi läbi saama, pasteet ei kasvanud põõsas.
Miki oli pisike, kohe väga pisike. Rihma pidi kõigest kuus auku edasi laskma ja kell istus peni kaela nagu talle loodud.
„Vaata, et sa kaugele ei lähe! Vihmaga kohe tuppa!"
Milvi teadis, et Miki sei saa midagi aru, aga ta teadis ka seda, et Miki pelgas vihma ja eriti hullult kartis kutsa müristamist ning nii väike ei olnud ta ka, et harakas teda pessa vedanud oleks.
Korras, nüüd võis silmad vidukile lasta ja päikest neelata.

Miki pikutas algul päris pikalt perenaise aiatooli all, aga siis kerkisid ta lontkõrvad tiba kõrgemale ja pea pöördus naksti peenramaa poole. Keegi võõras krabistas seal. Külakass kindlasti.
Miki kargas püsti kui nõelatud ja sibas oma nisajalgadel aiamaa poole. Kass oli paks ja ülbe, laskis Mikil üsna lähedale tulla enne kui heki alla sööstis, Miki pudrukuulina kannul.
Tagaajamine ei kestnud pikalt, kass kadus peale hekist läbi jooksmise kuhugi pika rohu sisse ja Mikil kadus huvi seda argpüksi jälitada. Nüüd olid ninas juba teistsugused lõhnad, tundus, et paar maja eemal oli solgiga koos paar lahedalt lehkavat ribikonti kompostihunnikusse visatud.
Oligi nii. Kahjuks said sama lummava lõhnateate oma ninna tolle pere koer ja poe taga elav eikellegi lontu. Miki pikutas mustsõstrapõõsa all ja kuulas kurvalt, kuidas hõrgutised suuremate krantside hammaste all ragisesid. Üks kurbadest ohetes sai kuldavale natuke liiga valel hetkel, kondiragina pausi ajal ja poetagune kuulis seda. Ta oli niigi õel rakats, nüüd tundus talle, et Miki tahtis tema näritavat konti ise lätsutada – ega ta ju ei eksinudki – ning Miki ees ja külapeni kannul läks lahti klaperjaht üle hiiglasliku aiamaa. Sibulad lendasid koos mullaga, hernelippide vahele kärisesid kahe koera suurused augud, maasikad lärtsusid karvaste varvaste vahelt üles.
„Kas te kuradid saate siit!"
Lendav kõplavars tabas poetagust, Miki pääses hullemast ja hetkel, mil teine kiljatas, oli tema juba külavaheteel tagasi. Hea jupi maad jooksis ta nii, kuidas jalad võtsid kuni eemalt järverannast kostvad laste hääled ta tempot pidurdasid ja suunda muutma panid.
Lapsed Mikile meeldisid ja Miki meeldis lastele ka.  Ikka kukkus mõni küpsis maha või midagi muud magusat jäi ripakile. Jäätis või koguni võileib.
Miki lonkis järve poole, tehes nii ükskõikset nägu kui oskas. Tee pealt sai põske tõmmatud poolik suitsuvorstiviil ja tilk magusat lödi jäätisepaberi pealt. Rannaliivale jõudnult ootas Mikit seal juba terve vastuvõtukomisjon, külalapsed reas kui oreliviled.
Miki teadis, mis nüüd tulemas oli. Kummimadratsisõit, vettehüpped ujumissillalt, pikamaaujumine mõne suurema lapse õlgadel. Alade vahepeal või ka möllu keskel ikka limps jäätist või krõbisev küpsis, dopingukontrolli selles võistluses ei olnud. Lõbu laialt, rõõmu kõigile.  Paari tunni pärast hakkas teiseltpoolt järve üles ajama suur tume pilvekuhi. Tuli muudkui tasakesi lähemale oma vativarvastel ja siis... MÜRRRRRRRAAKKIIIIII!!!!
Lapse lendasid, kes kiljudes, kes naerdes laiali kui varblaseparv, Miki lidus nendega tänavat pidi allapoole ja see kiirus.. kiirus oli muljetavaldav. Hetk enne ületeenaabrite juurest kurvi võtmist koduvärava vahelt sisse pugemiseks Miki küll justkui pidurdas veerand sekundit.. mingid uued, häirivad lõhnad, mille päritolu kohe meenuda ei jõudnud... kuid järgmine trummisoolo pilve alt sundis peni kibekiiresti verandauksest sisse ja Milde sülle.

„No mis mudaklimp sina küll oled! Läheme peseme su puhtaks..."
Milde võttis natuke murelikult Miki kaelast kella. Õnneks oli pealtnäha kõik korras.
Soe vesi, rätikuga kuivatamine, mõnus kammimine ja soe föönituul – pika ja toimeka päeva lõpuks oli Mikile koeraspaa lõbud nii mõnusad, et ta lasi enesega teha mis iganes Mildel pähe tuli. Mõnus, oi kui mõnus.
Milde sättis koerakasimise lõpuks kella jälle oma randmele. Oleks ometi, et see ika töötaks ilusasti, mõtles ta veidi muretsedes.
Ootamatult pöörasid õuele kaks autot, uksed paukusid, sammud tulid maja pole lausa jooksumüdinal, uks prahvatas lahti.
Lapsed.
„Oh, sinuga on kõik korras, eks?" minia hääles oli kerge värin.
„Kuidas muidu, ikka korras." Milde ei saanud laste rabistamisest aru.
„Mis sa tegid päeval?" Poja küsimus kõlas samuti murelikult.
Ütleks, et päevitasin? No ei tea.. Ütleks, et tegin hullult tööd? See poleks ju päris tõde. Milde oli nõutu.
„Ei midagi erilist, natuke siit, natuke sealt..nagu ikka.." venitas ta lõpuks kuidagi umbmääraselt.
„Issand jumal küll, me siin vaatasime arvutist, et sa vahepeal kihutasid nagu meelest ära, kas sa käisid järves ka? Koju tulid vist rattaga, nii ruttu ei jõua keegi..!"
Teise minia jutt oli arusaamatu ja Milde ei mõistnud muud teha kui igaks juhuks lihtsalt mühatada „Vahel ikka saab ju siin-seal käia"
„Kuule, me panime su aktiivsusmonitori info läbi Joosepi telefoni jooksma ja ta helistas natuke aega tagasi, et ema on puhta pöörane, laseb aga küla pidi ringi, endal süda klopib nagu koolibril, mõtlesime, et see pole päris õige asi, tuleme, vaatame igaks juhuks üle"
Minia paistis juba rahunevat
„Mis te nüüd kohe kohkute, teinekord helistage niisama, küll ma toru võtan, kui nahk seljas toores !"
Milde hakkas tasapisi kahte ja kahte kokku panema ja sai aru, et kuidagi oli kogu laste paanika seotud Miki kaelas oleva kellaga. Lastele ta seda tunnistada ei tahtnud, nende kallis kingitus koera kaelas – see ei olnud vist päris nii mõeldud.
Kui rahvas jahtunud oli ja kohv ning käigu pealt küpsetatud pannkoogid sissse söödud said, läksid lapsed ära oma koju, lubades teine kord enne kihutama hakkamist helistada. 

Milde koos Mikiga kobisid magama. Miki nortsatas oma tugitoolis ammu enne kui Mildel lehed läbi loetud ja prillid öökapile sättida jõudis. Unes tuli Mikile meelde ületeenaabrilt hõngunud kütkestav aroom. Naabrite puudel Cecilial oli jooksuaeg kohe-kohe algamas. Ehk homme juba....
Milde nägi unes päikest ja pikutamist. Eks täna oleks veel võinud olla, kui mitte äike peale oleks kerkinud. Homme ehk on parem päev.






neljapäev, 8. veebruar 2018

S&S. Pahur




Skype on katki.
Ma olen päris pahur juba, mu kontaktid on kõik väljas, ükskõik kui palju või mis masinast ma edasi-tagasi login, restardin, maha- ja uuesti peale installin.
Tuleb kirjatuvide peale üle minna.

Sel ajal kui ma end kommunikatsioonivahendite vigasusega ei ärrita värvin lage ja loen Kalevipoega.
Lagi tuli hea.
Eepost lugedes sain äkki valgustatuse osaliseks.
See pirakas Sohni oli ju klassikaline oss. Käis Soomes äri tegemas ja kaklemas, ajas bisnesit venelastega ja peksis kasumi kakluses teiste pähe puruks, verepilastuslikust vägistamisest ei hakka rääkimagi...
Ütle veel, et prohvetlus on väljamõeldis.
Palun muidugi vabandust, kui kellegi tunded nüüd sinika said, minu mõtted, minu blogi.



teisipäev, 6. veebruar 2018

Mnjah...



Ma läksin kaaluga riidu.
Tema alustas. Näitas mulle numbrit 888,88 kg.
Kättemaksuks kiskusin ta patarei välja. Las nüüd mõtleb nädalakese, kas ikka tasus norida.

Imelikku vaakumit vaakumit tunnen enda ümber.
Eks ma ole inimeste peletamisega paeva näinud ka, mis seal salata.
Veidi haiglaselt kõlab, aga kohati on tunne nauditav, kohati õudne. "Ära tee, ära tee...tee veel, tee veel!"
Ei saagi täpselt aru, kumb rohkem ahvatleb, mõnu või õud. Mõlemad hoiavad traadid pingul.

Ühte sorti inimesi näin küll pumbana oma filtrisse tõmbavat. Ega ikka ei ole nii, et vastandid tõmbavad, reegel on siiski, et sarnane tõmbab sarnast. Näiteks mina ja naabrimammi. Tuli teine pühapäeval ajalehtede järele ja terega samasse hingetõmbesse mahtus lause "meie koeral on vähk, luuvähk - arst ütles, et sureb kas homme või poole aasta pärast...."
Tore, milliseid uudiseid inimene ikka oma pühapäeva hommikupoolikusse vajab, eriti üliküpses keskeas.

***
Ma mäletan veel seda talveõhtut
kui taipasin et kevadet ei näe
mu lemmikpeni, kelle karvast kõhtu
on patsutanud kõigi laste käed

ta koeraelu oli pikk ja ilus
nii tundus mulle minu inimpeas
ei jätnud jumalaga, karva silus
veel käsi justkui loodaks siiski head

Koer aga teadis, koerad teavad ette
kuts tundis, et ta aeg on saanud täis
pilk suunat' eemale, neid radu mis ta käis

veel läbi käis, küll abil meelepette
mind seekord kutsumata endaga
läks vikerkaare taha lendama.



esmaspäev, 5. veebruar 2018

Geeniuse saatus



"Ma olen eriline! Väga eriline, kõik näevad seda. Elades saja tuhande endasarnasega samas hoones eristun ma ometi kõigist, olen teist peajagu üle, te hall ja ilmetu kari! Olgu, täpsustagem seda "peajagu üle" olemist...ma ei pidanud füüsilist kasvu silmas, ses suhtes jään lühemate hulka, kuid mu mõistus - selleni, te, lihtsakesed ei küüni.
Ärge hoidke mind tagasi, innustage mu maaimaavastaja meeli innustuskõnedega ja te näete, kuidas ka teie elu muutub kergemaks. Toon teieni parima, mis väljaspool kodu leida saab, juhatan kätte elüüsiumi väljad, millel kasvad ambroosiat täis roosipuud, lihtsalt andke mulle, mida ma väärin - respekti ja lugupidamist. Ärge sundige mind mõtlema igapäevamuredele, ma ei tohi oma aega raisata koristamise või toiduvarude täiendamise peale.
Geenius peab saama vallandada oma hiilgava mõistuse ilma karmi arje ärast põdemata, saate aru, lihtsakesed? Te ju ometi ihaldate kergemat elu? Pikemat ja täisväärtuslikumat eksistentsi? Muredest vaba pikka pensionipõlve?
Ärge hoidke mind tagasi, laske mul minna, ma naasen teie juurde suurte, elukorraldust muutvate juhtnööridega! Soovige endi, lihtsameelsete, seast kerkinud geeniusele tuult tiibadesse!"

Kõik kuulasid kõnelejat sõnatult, ruumis kostis vaid vaikne, vaikne sumn.
Lahkuja liigutused uksel tekitasid sekundiks jaheda öise õhu väreluse.
Teisel sekundil kostis ukse eest läbi lennanud putukajahti pidava nahkhiire piiksatus.
"Täiesti ära tõusnud lollakas. Mis tal juhtus?"
"Pääses korraks emamesilase toiduvarude kallale."
"Aa. Hea elu mürgitus!"
 Tarus jätkus vaikne öine sumin.
Hommik lubas ilus tulla ja võililled tõotasid lähedased aasad kollasesse tekki mässida.


pühapäev, 4. veebruar 2018

Õndsus ja ilgus




Lugesin äsja kerge korralageduse ja nautimise seostest.
Hetkeks tekkis pisike "ma kogesin just seda!"- moment, aga kuna loetud loo teemast läks see natuke mööda, siis kommentaari ma jätma ei hakanud, jätsin tunde endasse kihelema...aga kaua üks nõrk inimene ikka sügelemist kannatab, kratsin ennast siin.
Ühel mitte eriti ammusel ilusal varahommikusel tunnil oli mul hädasti vaja jäätisekokteili. Jäätis, ploomimahl, mikser, lilla kõrs, kuhjaga lurinat. Oli selline ...mõnus hommik.
Puudu oli vaid pikendatud hommikuuni, soovitavalt õhtuni.
Perenaiselikud tingrefleksid sundisid mind peale maiustamist lauda koristama. Refleksikaar toimis normaalselt, nagu ette nähtud - aju teisi keskusi häirimata.
Laud sai koristatud, nõud masinasse topitud, toidukarbid külmikusse susatud ja mina tagasi teki sisse rullitud.

See, et ma hilisõhtul külmikust juustupaki kõrvalt valesse külmikuossa pandud karbitäie loksuvaks siirupiks sulanud jäätist leidsin mõjus mu figuurile suurepäraselt. Söömata jäänud jäätis on siiski söömata jäänud jäätis, nõus? Oli näha, et aju oli tõesti refleksid omapead jätnud, sest nauding kestab alati kauem kui kui viimase lurina viimane lörts.

Üldse pole kahju.

Hoiatus: korralikud inimesed jätavad järgneva (kuni tärnideni) vahele.
Tuli lihtsalt selline uitmõte, et kui söök vajab järelmõnulemiseks aega (vajab, aga ei usuta!), siis seda, et seks samasugust aega vajab on üldteada. Mitte, et ma nüüd viimase aja kogemuste külluslikust varasalvest tarkuseteri pillun (kes pisut paksema pealuuga on: iroonia), kuid mõnusa eine juurest argisesse rabelemisse söösta on sama kui pärast oimetukstegevat armatsemist järgmisel sekundil linu pesema ja tuba tuulutama söösta...

***

Ma olen ennast pisitasa uuesti ennast muusikat kuulama harjutanud, vahepeal mõjus isegi "Mutionu pidu" või "Õllepruulija" kuidagi liiga emotsionaalselt. Ei tee nalja, ausõna.
Nüüd olen netis muusikat kuulates mõnikord kinnisilmi näpuga toksanud "järgmine video...järgmine video..." Paar korda olen silmi avades leidnud, et olgu see muusika mis ta on, aga kui see on mingi vinnipigistamisvideo taustamuusikaks...
"Üü, sa oled helilooja, mida sa kirjutanud oled?" - "Näiteks see: /ümiseb mingit meloodiat/" - "Aa, seda ma olen kuulnud, see on ühe videos, kus kõrvast suur mädapunn välja pritsitakse!".
Jep, enam ma muusikat valides silmi kinni ei pane.

pühapäev, 28. jaanuar 2018

Hakkan inimeseks tagasi




Filmide reklaamimine on saavutanud uue kõrguse: näiteks enam ei ole komöödiana reklaamitud filmi treilerisse kokku kühveldatud kõik tegijaile naljakana tundunud kohad, vaid lisatud on ka filmilõike, mida tegelikult filmis ei olegi.
Muidu on "Kahandamine" päris vaadatav film, aga ärge seda komöödiana küll vaatama minge.
Välistatud pole, et olen lihtsalt ise selline sünge tüüp, kes naljast aru ei saa.

Kogu sündmuse juures pean ikkagi mainima, et jeeeeee! ma käisin reaalselt kodust väljas, tegelemas millegi muuga kui lakke vahtimisega. Lisaks on juba olemas piletid käopesast ülelennu vaatlemisele ja paarikümne euro eest piletilevi kinkekaarte, mis aeguvad kohe-kohe ja mille eest ma täna omale midagi osta kavatsen. Veel ei tea kuhu ja mida vaatama, nii, et kiired soovitused on keskpäevani teretulnud.
Arvestades seda kui aktiivselt ma sain soovitusi kirjutamisteemadeks eelmise hala all otsustan oma edasise kultuurisündmuste valiku tõenäoliselt siiski alles leti ees pileteid valides.
Seda lihtsam muidugi: kui mingi jama otsa komistan, saan vaid ennast kiruda. Selles tegevuses olen ma juba guru tasemel nikuinii.





pühapäev, 21. jaanuar 2018

Le Roi est mort, vive le....?


Kui keegi leiab virumaa metsadest pooletonnise lehkava lihahunniku, siis - kui väga iiveldama ei aja - vaadake, kas ta korjuse seljal on jälgi kunagistest tiibadest.
Kui tõesti on, siis olete leidnud mu isikliku Pegasuse. Kohelge teda väärikalt ja unustage see pilt.

Mitte midagi ei õnnestu peale kirjavigade.
See-eest on pime aeg otsa saamas, kuigi mis vahet seal on. Ma magan vaba aja niikuinii maha, olgu see valges või pimedas.

Ainult hädaldaks...

Kui heaga ei saa, saab kurjaga.
Kes viitsib kommentaaridesse jätta teema või kõigest pealkirja, mille järgi lugu kirjutada?
Hoiatus ühele kommenteerijale: põhjapõder Rudolfist ma siiski ei kirjuta.

***

Kell 4.58. Kas kellelgi und üle on? Võib olla natuke kasutatud....?