Lehed

teisipäev, 13. märts 2018

Kõdi


Nad sündisid ühel ja samal päeval, pisut lopasel ja hämaral talveõhtul laste kilkamise ja koerte haukumise saatel.  Sel õhtul oli nende ümber palju rõõmsat möllu ja naeru, ka nende näod olid rõõmsad ja käed kui embamiseks avali. Teine teisel pool hõredat lippaeda, silmanurgast teineteist piidlemas, käed hoolimata embuseootel asendist teiseni ulatumata.
Nime neile ei pandudki, kuid üks oma lumepallrindade, punase rätiku ja pikkade kõrsripsmetega oli kindlasti memm ja teine pajast kübara,  roheka sammalvuntsi ja hõlstisaba alt piiluvate lootsikusuuruste kalossidega oli sama kindlalt taat.  Memm piidles Taadi turris vuntsi ja Taadi pilk püsis memme lumepallidel. Tõmme oli õhus,  seda oli  nende soojal sünniõhtul kohe tunda.
Hommikuks olid Memme-Taadi loojad läinud. Kool ootas, töö ootas, elu suures linnas tahtis elamist. Öö oli olnud jäine, Memme ripsmed kadsid härmameiki ja Taadi kalossidesse sulanud vesi oli külmudes Taadi jalanumbrit kolme numbri võrra suurendanud.
Tea, kas nüüd sellepärast, aga Taat küll piidles Memme, kuid ei teinud kohe ta lumesajuvaikse häälega hõigatud sõnu kuulmagi.
„Tere Taat!"
Taadi pilk ei liikunud, Memm üritas veelkord
„Tere Taat! Näe, me oleme naabrid, astud ehk läbi, pakun värskeid purikaid?" Oh, purikaid oli palju, eelmise öö külm oli neid kasvatanud isegi puuokstele ja kaevuketi külge.
Taat vaikis.
„Mis ametit sa enne Taadiks saamist pidasid? Näe, mina olin pisike hang ja jupp õunapuude all lebanud tekist, mida põnevat sina oled teinud?" Memm ei jätnud jonni. Kuidagi pidi ju sõna sellest külmast mehest kätte saama.
„Ma arvan, et sina oled üleni vana talli tagant pärit, sealt sai vist palju lund korraga..."
Naiselik kavalus kandis vilja. Talli tagant ei tahtnud Taat küll pärit olla.
„Keldrimäe otsast ja tiigijää pealt olen pärit. Hõlsti alumise osa palli sees on tallitagust, aga vähe, see oli ju puulehtedega pooleks!"
Memm varjas rahulolevat itsitust. Kes siis ennast tallitaguseks tunnistada tahaks. Nüüd tuli oma nokkimist natuke tagasi tõmmata, muidu veel solvub.
„Seda ma vaatasingi, et tallitaguse jaoks kuidagi liiga valge oled. Tiigijää lumi see kõige puhtam, muidugi!"
„Ega sul endalgi viga pole, ilus kõrge rind sul, naabrinaine!"
Lumest inimesed ei ole eriti kiired ja juttki liikus neil aeglaselt ning pausidega. Ööd läbi ja päevad otsa, und nad ei teadnud igatseda.
Igatsus oli nende elus siiski olemas. Vestlus küll voolas aeglaselt, kuid see oli ka ainus liikuv asi nende elus, hoolimata soovist teise valget külge oma lumest käega puudutada või naabrile sügavamalt silma vaadata. Nad olid oma maailmas ju kõigest kahekesi, neis soovides ei olnud midagi imelikku.  Paraku hoidis külm neid paigal, vähemalt esimesel paaril nädalal jäigi nii, et Taadi silm seletas vaid lumepallidest rinnakumerusi ja memme ripsmete vahelt oli näha kõigest Taadi rohetav vunts. Päevad möödusid, mõnel ööl särasid mõlemad härmatisest, teinekord puuderdas memm oma nägu peene värske lumetolmuga ja Taat valgendas oma rüüd uue lumega.
Iga lumest kuju elus saabub kord paraku kevad. Ei jäänud ta selgi korral tulemata. Alguses olid need keskpäevased niisked tuuled, mis soojaootusest aimu andsid.
Seejärel tuli päike, mis hoolimata öistest pakasetundidest kippus Memmel ja Taadil peakatte alt vee jooksma panema.  Keerutava tuulega päevad vajutasid Memme ja Taadi teineteise pole kummargile, käed ika veel laiali ja valmis teineteist püüdma. Lumesajud ei olnud enam värskendavad, märg ja kleepuv lörts vajutas keha raskekes ja kummardus muutus aina  sügavamaks.
„Mida sa siis teed, kui ära sulad?" Küsis Memm päeval, mil soe vihm nende moondunud kehasid rõhus.
„Ei teagi... tahaks mere äärde minna..." arvas Taat mõtlikult.
„Läheme koos?" pakkus Memm
Ja kukkus tükkideks
„Võiks tõesti",  ühmas Taat enne laialivajumist.
Taadi vurrupundar pudenes Memme ripsmekimbuga segi, kangesti kõdi oli.
Vesi, mis lume all juba mere poole liikus itsitas korraga nii memme kui Taadi häälega. Kõdi oli, saate ju aru.





5 kommentaari:

  1. Samal ajal harju(harjuge-ükskord-ära)maal
    vaatan mina hommikul oma läänepoolsest aknast...
    ...oooOOOOooo...oooOOOooo...oooOOOooo...oooOOOo...
    teen ruttu kõik hommikused protseduurid ja vaatan uuesti.
    Tõepoolest, ongi kümmekond lumememme ja taati kokku veeretatud?

    Järgmiseks võtavad riigi ette, mõtlesin kohvi tehes, sest...
    ükski normaalne laps ei võta 30ne lumememme veeretamist oma peaga ette?
    ...ega uju basseinis vabatahtlikult kroolides 2 kilomeetrit...

    VastaKustuta
  2. Oh see naiselik kavalus. Nii suur et jätkub lumememmedelegi. Meeste jaoks nagu tumeaine, millega on täidetud suurem osa universumist kuid mis see on ja kuidas toimib, pole aimugi. Ega poisid sellest tea, kuid taadid võivad teada. Niiet kui võib tunduda et taadid taolistes olukordades ehk kuidagi juhmid või aeglased on, siis tegelikult on nad lihtsalt ettevaatlikud.

    VastaKustuta
  3. Appsoluutselt lahe lugemine!!

    VastaKustuta